Linnaujula
1928. aastal ehitas Tartu siia kaarja puidust jõeäärse ujumiskompleksi — 50 meetri pikkuse basseiniga, tehisliivarannaga ja 11–12 meetri kõrguse hüppetorniga. Kunagi kihas sellel jõekaldal terve suvemaailm.

Lugu
1928. aastal ehitas Tartu endale Emajõele suvemaailma: linnaujula, pika kaarja puidust suplemiskompleksi linnaarhitekt Arnold Matteuselt, 50-meetrise ujumisala, kunstliku liivaranna (liiv veeti kohale) ja — mõni aasta hiljem — umbes 11–12 meetri kõrguse hüppetorniga.
See töötas nagu päris institutsioon: piletikassa, riietuskabiinid, meditsiinituba, igapäevane grammofonimuusika, kord nädalas elav orkester. Kuumadel päevadel polnud see ujumiskoht, vaid sihtpunkt, mis võõrustas tuhandeid.
Tuli, kaotus — ja haruldane tagasitulek

Puidust maamärk sai 1944. aastal tules rängalt kannatada, ehitati lihtsustatud kujul üles ja kadus siis lõplikult pärast järjekordset tulekahju 1980. aastatel. Kuid see jõekallas keeldus oma tööd unustamast: 2022. aastal avati siin tänapäevane Emajõe linnarand ja Lodjakoda hoiab kaldapealse elus. See on haruldane juhtum, kus kadunud funktsioon tuli päriselt tagasi.
Avastus näitab kaarjat puidust maamärki suve tipphetkel — muusika, järjekorrad ja hüppajad — täpselt seal, kus sa seisad.
Kiired faktid
- •Avati 3. juunil 1928, projekteeris linnaarhitekt Arnold Matteus.
- •Seal oli 50 m ujumisala, kohale veetud liivast rand ja 11–12 m hüppetorn.
- •Tänapäevane linnarand avati samal lõigul uuesti 2022. aasta juunis.
Ava Linnaujula WanderTrailsis
Seisa päris kohas ja ava täislugu koos fotode ja audionarratsiooniga eesti, inglise ja vene keeles — tasuta, omas tempos, broneerimist pole vaja.


